LASTETUBADE DISAINIST

 

Lapse tuba on tema esimene ja ainus tõeline valdusala, kus otsustab ja vastutab tema ise – tema omaette olemise maailm vabadusega seada seal asjad oma äranägemise järgi ning kohustusega pidada korda ja puhtust. Kui kõigis muudes ruumides on reeglina dikteerivaks pooleks vanemad, siis oma tuba on piisavalt selge üksus, kus laps teab, mis piirides saab ise otsustada ning mis sellega kaasneb.

 

Kui lastetuba sisustama hakata, peaks üldises perspektiivis arvestama kahe peamise asjaoluga:
1. laps on indiviid, kellel hoolimata vanemate tahtest on oma temperament ja maitse
2. laps kasvab pidevalt – kui just võimalusi ning tahtmist iga paari aasta tagant uut sisustust ei taha teha, võiks arvestada asjaoluga, et barbi- v digimonivaimustus võib mõne aja möödudes talle endalegi piinlikkust hakata valmistama ning üldse on väikelapsed kõigi oma asjadega parema meelega vanematel jalus kui “rahulikult oma toas”, mistõttu tõsisem oma toa vajadus tekib alles koolimineku valguses

 

Tüüpiliselt on majas v korteris kaks 10-18 m2-st lastetuba, kummaski 1-2 last.
Reaalne elu on muidugi mitmekesisem.

 

Planeeringu etapis, kui ehitatakse uut maja v on võimalik siseseinte asetust veel määrata, võiks arvestada sellega, et laps elab, õpib, mängib ja magab oma toas – selles peaks olema võimalikult avar ja valgusküllane. Kui vanemate magamistuba on kasutusel suhteliselt passiivselt, monofunktsionaalselt ning episoodiliselt, siis lapse tuba on aktiivse, tihti ööpäevaringse ning mitmekesise tegevuse koht. Ka peab sinna mahtuma palju erinevat sisustust – voodi, laud, riidekapp, riiulid, muusika- ja mänguinventar jne. Miks mitte siis lastele lisaruutmeetreid just enda magamistoa arvelt näpistada. Ilmakaarte osas sobib lastele kõige paremini lõuna-läänekaar, sest enamasti on kooliealised lapsed kodus (üksi) oma toas just pärastlõunasel ajal, kui vanemad veel tööl. Pikka kitsast tuba on raskem organiseerida kui ruudukujulist. Kui lastetoad on kõrvuti, on otstarbekas rajada nendevaheline sein siksakis nishidena ja rajada sisseehitatud riidekapid. Katusealuses ruumis võib maksimaalselt ära kasutada ruumi kõrguse magamisasemete jaoks - see hoiab põrandapinda kokku ning on laste jaoks põnev. Võib ka luua lastele mingi ühises kasutuses oleva ruumiosa, kus jagatakse arvutit, televiisorit vms. Ei tee paha, kui lastetubade seinad ehitada tavalisest helipidavamatena.

 

Siseviimistluse etapis peab eelkõige määratlema pinnakatted ja värvitoonid. Siin on oluline sõna lapsel endal:
- laps tahab ise otsustada – kõik lahendused peaks temaga kooskõlastama
- laps võib otsustada täiesti arusaamatu lahenduse kasuks ja (tegemist võib olla ka reaktsioonilise nõudmisega liigsuunavate näpunäidete vastu)

 

Üliaktiivsele lapsele võib olla kasulik pisut rahulikum värvilahendus ning vastupidi. Värvitooni näidis võib olla petlik – suure pinna korral näib värv palju tumedama ja intensiivsemana, kui näidisel. Tihti soovib väike tüdruk endale väga jõuliselt roosat seina – siis võib olla lahenduseks tema poolt valitu suunav asendamine pisut lillakama ja kergema tooniga. Toa üldilmele tuleb tavaliselt kasuks, kui intensiivse värviga ergastada toas vaid üks sein ning ülejäänud värvida valgeks – niikuinii lisandub tuppa veel palju lastepäraselt kirevat. Üldse ei pea ju lastetoa lahendus olema konservatiivselt ühetaoline – võib kombineerida erinevaid värvilaike v mustreid, lasta tal kasvõi ise osaleda pintseldamisel mõne seina elavdamise eesmärgil. Tapeete kasutatakse praegu küll vähem, kuid kui seda soovitakse, on jällegi vaja arvestada asjaoluga, et laps sirgub ning areneb – rongide või jänestega tapeet kaetakse varsti popimate teemade plakatitega või siis tuleb jälle remonti teha.

 

Põrandakatete valikul on tähtis roll – lapsed mängivad põrandal ning materjal võiks olla midagi sooja ning looduslähedast. Samas muidugi kergesti puhastatav ning vastupidav. Puidust laudpõrand on küll mõnus, kuid sobib peresse, kus suurt numbrit ei tehta kogemata tekkinud kriimudest või mahavoolanud liimilaigust. Seetõttu on ehk kindlam kasutada laminaatparketti v ka linoleumi, lamineeritud korki. Nende värvivalik on lai, kuid ilmselt sobiksid heledamad ja soojemad toonid.

 

Valgustus peaks lastetoas olema väga hea. Kui moodsas interjööris laearmatuure eriti ei kohta, siis lastele on puhtfunktsionaalselt vajalik mingi tugev üldvalgus, sest tihti unustavad nad end lugedes v mängides kuhugi hämarasse nurka silmi rikkuma.
Sobib soe valgus – ka ökonoomsetel päevavalguslampidel saab seda valida.

 

Sisustusest on tähtsamad õppimise ja magamise koht. Puhkamise seisukohalt on oluline, et voodi oleks piisavalt pikk ja madrats oleks “hingav”. Samas kasutab laps voodit ka mängimiseks või lösutamiseks, kui see ei ole kuju poolest reguleeritav, võiks olla rohkem patju. Et lastele meeldib üksteisel külas käia ja ehk öösekski jääda, on hea, kui magamisruumi on rohkem.

 

Kirjutuslaua ja tooli puhul on muidugi tähtis rühti ja kasvu jälgiv aspekt, muidu aga võib laud olla pikem/kitsam/lühem/laiem – mitte ilmtingimata valmis mööblitükk nelja jala ja sahtlikestega. Hea lahendus on ratastel kergesti liigutatav mööbel, et vajaduse ja soovi korral tuba muuta või ruumi juurde teha.

 

Sahtleid ja kappe on muidugi palju vaja. Igasugust “olulist” kraami on rikkalikult ja ka vanu asju ei raatsita kohe ära anda v visata. Lisaks riided, pesu jms. Pideva koristamise või üüratu mänguasjadekasti põhjas sobramise asemel on lapsele lihtsam jagada asjad teemade kaupa sahtlitesse või ratastel liigutatavatesse kastidesse. Siis saab kiiremini ühe tegevuse juurest teise juurde asuda ning laps harjub üldistavat süsteemi hoidma, liigitades oma asju teemade kaupa – a´la “lauamängud”, “konstruktorid”, “raamatud”, “värvimisega seotud asjad” jne.

 

Lisaks on lapsele tema huvidest lähtuvalt vaja leida koht näiteks lemmikloomadele (tavaliselt kalad, linnud või pisemad närilised), kes sobivad nii heaks seltsiks kui ka kohusetunde arendamiseks. Või mõni muu kodune hobi – igal juhul vajab laps arenguks küllalt avarat ning mitmeti kasutatavat ruumi.