JAAPANI AED

 

Jaapani aia ajalugu on  kui inimese ajalugu otsimas oma kohta looduses – otsimas iseenast.

 

Jaapanlasele on ilu kas looduslik loomulikkus või inimloodud täiuslikkus. Jaapani aias on need kokku viidud - loodus kui kunst.  Sirgjoone ja täisnurga sümbioos loodusliku loodusega on üks aia põhilisi jooni, nö ratsionaalse ja juhusliku samaaegne teadlik esitlemine. Samas pole jaapani aed mingi kindla visuaalse pildiga kirjeldatav, sest selle rajamise aluseks on metafüüsiline aluspõhi,  mitte stilistilised ega agrotehnilised õpetused. Inspiratsiooniks on enamasti mingi üldkehtiva maailmamudeli või jumaliku skeemi loomine. Analoogselt ikebanakunstiga võib see olla näiteks kolmainsuslik kivikompositsioon, kus vertikaalselt kõrguv kivi sümboliseerib taevast, horisontaalselt lamav maad ning diagonaalselt paiknev inimest.

 

Üldkultuuriline ajalugu oma religioossete, poliitiliste ja muude mõjuritega on kajastunud ka jaapani aias, mis läbi aja on olnud väga eriilmeline ja -otstarbeline.

 

ASUKA ja NARA perioodi (552-784 a) shintoistlikus jaapanis kasvatati igapäevaste ohverduste tarbeks riisi maagilisele skeemile rajatud põldudel, millele voolas vesi pühalt mäelt ja mille ees oli TORII – värav püha põllu ja muu maailma vahel.

 

HEIAN-perioodil (794-1185 a)  toimub esimene suur hiina kultuuri mõjulaine. Iseloomulik on SAN-SUI (mägi-vesi) e tiigi-saare aed.

 

Perioodi nimetusena  ka SHINDEN – peasaal paleekompleksi keskel, mille ümber on rajatud tsentraalselt sümmeetriline arhitektuur ja ebasümmetriline vaatlemiseks mõeldud aed lopsaka kõrghaljastuse, tiikide, sildade ja voolavate ojadega. Voolav vesi KI e eluenergia kandjana, saar taoistliku surematuse saare sümbolina – kõigel oma tähendus.  Ööpäevaringne valguse mäng ja aastaaegade vaheldumine rõhutamas maailma pidevat muutumisprotsessi.

 

KAMAKURA ja MUROMACHI perioodil (1192-1573) algab sõjameeste – SHOGUNITE ja SAMURAIDE võim. Toimub teine suur hiina mõjulaine.

 

ZEN-BUDISM kujundab uue aia prototüübi – KARE SAN-SUI – kuiv mägi-vesimaastik.  Väike liivaväli rehitsetud graafilise joonestusega, kivid, kogu kompositsiooni ümbritsemas müür või majasein. Siin pole oluline aia loomulik muutumine, vaid looduse ja inimeksistentsi sisemised saladused. Tühja ruumi ilu - YOHAKU NO BI – analoogselt maalikunsti tühikute või NOH-teatri pausidega.  Maastik läheneb abstraktsele asümmeetrilisele sümbolistlikule kompositsioonile. Sümbol tähendab asendust, mille tähendus pole ilmselge, vaid õpitav. Samas oleneb kõik kontekstist. Näiteks valge kruus, mis mõnes kontekstis sümboliseerib vett ja vesi ise elujõge, võib oma tühjuses sümboliseerida ka näiteks eimiskit – selles mõttes, mida ta ei sümboliseeri. Siin tulevad mängu sügavamat sümbolismi kandvad nimedega kivid jm aiaelemendid.

 

ASUCHI-MOMOYAMA perioodi (1573-1603) kolmas suur hiina mõjulaine toob kaasa budismi taandumise ja neokonfutianismi.

 

Juba eelmise perioodi lõpul arenev teetseremoonia tradistioon tingib spetsiaalsete teemajade ehitamise ning sellele vastava teeaia e ROJI kujunemise. See tagasihoidlikum ja monokroomsem aed pole mõeldud kindletaest punktidest vaatlemiseks, vaid rituaalse raja teemajani. 16. Sajandil ilmub aeda varem templites nähtud kivilatern – ISHI-DORO.

 

EDO perioodi (1603-1867) uus aiatüüp on “uitamisaed” – avalik park, kus läbitakse palverännakule sarnanev tee muutuvas maastikus maagilisi punkte läbides. Ned rännakud imiteerivad miniatuurselt tradistioonilisi sadade kilomeetrite pikkusi palverännakuid nt Fujiyama mäele jms. Aeda on ehitatud tiigid, saared, kosed, rajad, künkad, kivid, loomulikud ja pügatud põõsad, kuid pole religioosse sisuga ehitisi ega templeid.

 

MEIJI keisririigi perioodil (1867-1912) tekib taas huvi vanade teadmiste järele, poolkonfutsiaanlik Jaapan saab täiesti shintoistlikuks. Sõja- ja põllumeeste asemel õitsengule tõusnud kaupmeeste kiht aga keskendub madalamale klassile orienteeritud kultuurile, iseloomulikud on  KABUKI teater, BUNRAKU nukuteater, HAIKU 17-silbiline poeem, maali asemel puugravüür.

 

Aias asendub sümbolistlik pigem funktsionalistliku ja efektsega, nt vett vajatakse tulekahju ohu korral ja sümbolloomade asemele tuuakse elusolendid.

 

KAASAEG, eriti MODERNISM rõhutab kunstniku tahet ja üleolekut loodusest. Prototüübiks kujuneb “meeleline aed”, kus geomeetriale allutatud aed on taandunud kitsasse siseõue, põhielemendiks on tahutud kivi ja kasutusel tehismaterjalid – betoon, teras, klaas jms.

 

 

 

Jaapani kultuurile on omane tohutu respekt detailide suhtes, öeldakse, et “jumalad asustavad pisiasju”. Ka aias on oluline detailsemalt printsiipe järgida.

 

SHOTOKU NO SANSUI     - elava looduse mägi-vesi – aed peab sarnanema tõelise looduse harmooniale

 

KOHAN NI SHITAGAU – järgneda nõudmist – olemasolevaod kive, maastikku, vee loomuliku voolamise radu – loodus on parima õpetaja

 

SUCHIGAETE – asümmeetriline – ka sümmeetrilist arhitektuuri ilmestab ebasümmeetriline aiakompositsioon

 

FUZEI – tunde hõng – konkreetse koha esteetiline omaväärtus, genius loci

 

MONO NO AWARE – tundlikkus looduse tundlikkuse suhtes - sügav psüühiline “OHH-elamus “

 

Vaatamata neile ja paljudele muudele põhjalikele õpetustele rõhutatakse, et iga aia meister peab looma tõeliselt omanäolise ja ümbrusest tuleneva olemusega aia.

 

Abiks on meditatsioon, kus kirgastumine saabub läbi sisemise arengu.

 

Ka aiandus ise on meditatsioon.